Essee: Kõiksuse Looja abjektsioonipööritus. Kristevaga Vonnegutist.

FLSE.00.221 Semiootika koolkonnad

M.P.
Tartu 2012


modus lectionis: künism

„Kui ta on mind katsunud,
leiab ta mu olevat puhta kui kuld.
Hiiob“
Nii algab raamat, mille kaanele on joonistatud urruauk:



See raamat on „kõnnitee, kuhu ma loobin üle õla pahna ja prahti, rännates ajas tagasi“ (TE lk 14), ütleb Kurt Vonnegut. „Mul on vist nõuks rookida oma pea niisama tühjaks, nagu see oli siis, kui ma sündisin siia rikutud planeedile viiskümmend aastat tagasi.“ (samas)
Avatud süsteemide termodünaamika seadused näevad ette, et avatud süsteem korrastab ennast. (Suletud süsteem, nagu ütlevad Newtoni termodünaamika kolm seadust, seda ei suuda.) Ent süsteemi avatus tähendabki nimelt seda, et iseeendas korda luues loob ta kaost kuskil mujal. Inimene on avatud süsteem. Ta korrastab ennast. Ta loobib pahna oma peast välja, kõnniteele või raamatusse. Ta heidab selle eemale, heidab selle endast ära. Ta abjekteerib selle.
Vonneguti „Tšempionide eine“ kubiseb abjektist: reostusest, roojast, laipadest. Suur osa tegevusest toimub „maailma sitaaugus“, Midland Citys (TE lk 107)
„Tšempionide eine“ maailm on abjekteeritud maailm. Epiloogis tõukab „Kõiksuse Looja“, romaani maailma looja, jutustaja end sellest ära ja kukerpallitab „laisalt ja mõnuga läbi tühjuse, mis on mu peidupaik, kui ma kehatuks muutun.“ (TE lk 235). Ent nimelt selles tühjuses näivad vähemalt psühhoanalüütiku jaoks avalduvat Vonneguti ängi ja abjektsiooni põhimised põhjused:
„Trouti hüüded vaibusid sedamööda, kuidas vahemaa meie vahel suurenes.
Tema hääl oli minu isa hääl. Ma kuulsin oma isa seal tühjuses... ning nägin oma ema. Mu ema jäi minust kaugele-kaugele, sest ta oli mulle jätnud pärandiks enesetapu.“ (TE lk 235)
Vonneguti isa kõneleb, isa on seotud sümboolse sfääriga, tema hääl kostab. Ent ema on kaugel, ta on puudu. [Kuigi ema on alati puudu, ängistav puuduolek on kõikjal: „reaalne ilmajäämine rinnast, imaginaarne frustratsioon saamisest kui suhtest emaga, ning lõpuks sümboolne kastratsioon, mis tuleneb oidipaalusest“. (JJ lk 57)] Ning Kristeva sõnul „igasugune abjektsioon on tegelikult äratundmine, et kogu olemise, tähenduse, keele ja iha aluseks on puudus. /---/
[k]ui kujutleda /---/, et puuduse kogemine ise eelneb loogiliselt olemisele ja objektile – objekti olemisele –, siis saab selgeks, et selle ainuke tähistatav on abjektsioon, ja eriti veel eneseabjektsioon. Ning selle tähistaja on... kirjandus.“ (JJ lk 18)
Niisiis, kogu maailm on muutunud vastikuks, jõledaks, roojaseks – abjektseks. Sekulaarses Läänes ei aita sellega enam toime tulla religioossed puhastumisviisid. Kristluse piirid ja keelud on ähmastunud või koguni kustunud. Religioosse puhastuse asemele astub esteetiline: kunst on Kristeva sõnul katarsis par excellence. „Väljaspool pühadust abjekti kirjutatakse“, ütleb Kristeva ( JJlk 34). Kunst, kirjandus „võrsub abjektist ja ütleb selle välja, seda seeläbi puhastades.“ (lk 34) „[A]bjekt paljastub keelelises kommunikatsioonis, Sõnas /---/. On ainult üks katarsis: puhta tähistaja, kirjatähes kätkeva muusika retoorika“ (JJ lk 42). Vonnegut loob oma kõiksuse, mida eemale tõugata, millest end eemale tõugata ja puhastunult, katarsise läbinult kukerpallitada läbi tühjuse.
Selles, millest Vonnegut räägib, on ohtralt abjekti. Ent „[a]bjekt ei ole mitte niivõrd selles, millest räägitakse, kuivõrd selles, kuidas räägitakse“ (JJ lk 42). Kirjeldused romaanis on kummastuseni objektiivsed ja väldivad enamasti igasuguse hinnangu andmist. Kilgore Trouti „peas ei olnud enam asu mõtetele, kuidas asjad tema planeedil olla võiksid ja olema peaksid, võrreldes sellega, kuidas nad tegelikult olid.“ (TE lk 88). Nõnda ei katsu ka Vonnegut Hume'i giljotiini alt läbi pugeda: ta kirjutab vaid, kuidas asjad on, mitte seda, kas need on head või halvad või kuidas nad olema peaksid. Trout püüab küll kasutada oma ulmelugusid inimeste õpetamiseks ja millegi parema kujutlemiseks / kujundamiseks. Ent sealgi ei paista lõppeks mingit paremat maailma, teised maailmad on lihtsalt teistsugused, teistmoodi veidrad, teistmoodi abjektsed, ning stepptantsu vihtuvate ja peeretavate tulnukate suhtlusviis pole õilsam ega efektiivsem kui talumehe oma, kes nad maha lööb (TE lk 56). Sellist kirjeldamist nimetatakse tavaliselt objektiivseks. Vonneguti kirjeldus on aga pigem abjektiivne – võiks peaaegu öelda, et ta ei taha oma käsi määrida saastaga, millest kõneleb. Kuid ta peab siiski sellest kõnelema. Kaasaegse romaani kirjutamine „eeldab, et abjekti suudetakse ette kujutada, see tähendab nähakse ennast selle kohal, ning et seda hoitakse eemal üksnes keelemängude nihetega.“ (JJ lk 33) Sõna ainsana võimaldab justkui abjekti puudutada ilma puutumata, vaadelda seda sellele lähenemata, hoida seda enese ees, lootes, et see ei nakata oma jälkusega. Sest kuigi abjekt on eemaletõukav, on ta samas ka ligitõmbav, ja temast võrsunud kirjutus on ühest küljest küll puhastav, ent teisalt ka ise abjektne: „[N]ii nagu abjektsioonitunne on korraga abjekti kohtunik ja kaasosaline, nii on seda ka abjektile näkku vaatav kirjandus. /---/ Kindlalt oma üliminas püsiva subjekti jaoks on niisuguses kirjutuses paratamatult samasugust kahepalgelisust nagu perversioonis, mistõttu selline kirjutus tekitab omakorda abjektsiooni.“ (JJ lk 33)
Abjektist võrsuv kirjutus ei ole aga mitte ainult piiri tõmbav, vaid ka identiteeti lahustav, see „puutub kõige ürgsematesse eristustesse ja ehitab sildu üle eralduste, mis teevad võimalikuks elu ja tähenduse.“ (JJ lk 195) Kristeva eristab keele kaht poolust, kaht tähistavuse modaalsust, sümboolset ja semiootilist. Sümboolne sfäär „hõlmab keeles kõike seda, mis kuulub märgi alla, st ühtaegu nominatsiooni, süntaksit, signifikatsiooni ja denotatsiooni — esmalt "objekti", seejärel teadusliku "tõe" puhul.“ (KP). See tõmbab rangeid piire, ehitab müüre subjekti ümber; sealtpoolt piirneb abjekt sublimatsiooniga. Ent sümboolika nihestub semiootika surve all: semiootika funktsioneerib „kui rütm, prosoodia, sõnamäng, tähenduse mõttetus, naer“; „tal pole tähistamiskõlbulisi diskreetseid üksusi, mis oleksid lokaliseeritavad.“ (samas) Semiootika on seotud kehaga, kehaliste stiihiatega, sealtpoolt piirneb abjekt sümptomiga. Kaasaegses kirjanduses toimib nende kahe pooluse vastasmõju: ühtaegu struktuuri loomine, piiride rajamine, ja samas sümboolse korra segipaiskamine semiootilise rütmiga. Kristeva sõnul „seisneb esteetiline püüdlus – kaevumine sümboolse ehitise alusmüürideni – kõneleva olendi uute habraste piiride tõmbamises otse sinna, kus on tema koidik, see põhjatu „algus“, mida kujutab endast nii-öelda algne väljatõrjumine.“ (JJ lk 35)
„[V]õiks öelda, et selline kirjandus jookseb risti läbi Puhta ja Ebapuhta, Keelu ja Patu, Moraali ja Moraalituse dihhotoomiate.“ (JJ lk 33) „„[S]ubjekt“ ja „objekt“ tõukuvad, põrkuvad, varisevad kokku ja algavad uuesti, lahutamatud, rüvetatud, hukule määratud, omaksvõetavuse ja mõeldavuse piiril: abjektsed.“ (JJ lk 35)
Järk-järgult siseneb ka Kõiksuse Looja ise oma loodud maailma ja muutub samuti abjektseks, kuni lõpuks allutab iseennastki objektiivsele, abjektiivsele kirjeldusele. Jutustajat valdab kabuhirm „vulkaanilise koera“ Kazaki ees, kes tema poole kargab. Hirm on tähistamatu, nimetamatu, sümptomaatiline; Vonnegut vastandab sellele sümboolse sfääri, nimetamise, tähistamise, sublimatsiooni:
„Minu silmad teatasid temast minu teadvusele.
Teadvus saatis signaali hüpotaalamusele, käskis tal saata hormooni CRF minu hüpotaalamust ja ajuripatsit ühendavaisse veresoontesse.
Selle hormooni mõjul läkitas ajuripats verre teist hormooni – nimelt ACTH-d. Nimetatud hormooni oli mu ajuripats just sellisteks puhkudeks valmistanud ja varunud. /---/
Osa ajuripatsi hormoonist mu vereringes jõudis neerupealise väliskestani, neerupealis aga oli kriitilisteks puhkudeks valmistanud ning varunud glükokortikoide. Minu neerupealis saatis vereringesse ka glükokortikoide. Nad voolasid mööda kogu mu keha laiali, muutes glükogeeni glükoosiks. /---/
Mu neerupealis manustas mulle ka annuse adrenaliini. Ma läksin näost punaseks ja mu vererõhk hüppas kõrgele. Adrenaliini mõjul hakkas mu süda taguma nagu alarmikell. Isegi juuksed tõusid püsti. Ühtlasi paiskus vereringesse koagulante, et juhul kui peaksin haavata saama, kõik elumahlad minust välja ei voolaks.“ (TE lk 231-232) Ja nõnda edasi.
Hirm on vastik. Vonnegut püüab vastikut hoida ohutus kauguses, vaadeldavana, ent mitte puudutavana.
Ent semiootika tungib sümboolikast läbi. Vonnegut peab kahjulikuks kirjandusteoseid, mis kujutavad korda, jätavad mulje, et maailm on korrastatud, sest need jätavad mulje, et ka elus on peategelased ja kõrvaltegelased, tähtsad ja tähtsusetud elud. „Mina näitan korra asemel kaost, mida ma vist olengi juba teinud. Kui seda teeksid kõik kirjanikud, siis ehk mõistaksid ka teised mittekirjandusliku töö inimesed, et maailmas ei valitse mingit korda ja et meil tuleb hoopis kohaneda meid ümbritseva kaose tingimustega.“ (TE lk 171) Ka nende „mittekirjandusliku töö inimeste“ sümboolsest korrast (romaanis), kes veel Vonneguti teostest valgustatud pole, tungib aeg-ajalt läbi mõistusetagune semiootika. See ei too kaasa midagi olulist, mõni inimene näiteks paneb üksnes oma firmale irratsionaalse, kummalise, mõttetu, tähendusetu nime nagu Excelsior või Püramiid: „Miks peaks keegi kiirtranspordi ärialalt nimetama oma firma ja veokid ehituste järgi, mis ei ole Kristuse sündimisest saadik mitte tolli võrragi paigalt nihkunud?“ /---/ „Talle meeldis selle sõna kõla.“ (TE lk 93 ja mujal). Semiootika on küll alla surutud, aga olemas.
Ent Vonnegut ei kasuta keele tähenduseta rütmilisust relvana sellises mahus ja tähtsuses kui Céline, keda Kristeva oma essees pikalt analüüsib. Vonneguti ülimaks relvaks pole kõla, vaid pila. Pilama õpetas kirjaniku või jutustaja tema enda sõnul Phoebe Hurty: õpetas pilama „mitte ainult seksi, vaid ka Ameerika ajalugu, kuulsaid kangelasi, rikkuse jaotust, koolielu ja kõike muud“, ja sellega Vonnegut edaspidi elatist teeniski. (TE lk 12) Kui miski on vastik ja hirmutav, on selle naeruvääristamine lihtsaim viis seda endast ära tõugata. Naerdakse abjekti üle, tuntakse ennast olevat selle kohal.
Phoebe Hurty pila oli „nõtke ja võluv“ (TE lk 12), Vonnegut hindab enda oma aga kohmakaks. Ja pila olemus on tegelikult muutunud: „Siiski tundub mulle, et suure kriisi meeleolude tõttu oli see tookord lihtsam kui praegu. Ta uskus, mida tollal uskusid nii paljud ameeriklased: et kui saabub hüvang, on kogu rahvas õnnelik, õiglane ja arukas.
Nüüd ma ei kuule enam kunagi sõna hüvang. Tollal oli see paradiisi sünonüümiks. Ja Phoebe Hurty oli võimeline uskuma, et tema poolt soovitatud pilamine aitab seda Ameerika paradiisi luua.
Tänapäeval on seda laadi pilamine moes. Ainult et uude Ameerika paradiisi ei usu küll enam keegi.“ (TE lk 12)
Pila on tegelikult lootuse kaotanud inimese, usu kaotanud inimese viimane õlekõrs. Vahel leitakse, et üleüldise pilamise tagajärjel „pole miski enam püha“. Võib-olla on pigem vastupidi: et pole enam miskit püha, jääb ainult kõveralt muiata ja kõike pilada.
Keegi ei usu enam hüvangusse. Ei uude Ameerika paradiisi, ega ka vanasse kristlikku paradiisi. Keegi ei usu, et „kui ta lõpetab kohtumõistmise kõigi üle, hüüab ta ka meile: “Tulge ka teie,” ütleb ta. “Tulge, te joobnukesed, tulge, te nõdrakesed, tulge, te jõledad.” Ja meie tuleme kõik, tuleme häbenemata, ja seisame tema ees. Ja ütleb: “Teie, sead! Teil on ju metsalise kuju ja metsalise täht; kuid tulge ka teie!” Ja siis hakkavad rääkima targad ja mõistlikud: “Issand! Miks võtad sa need vastu?” Ja ütleb neile: “Sellepärast võtan nad vastu, oh targad, sellepärast võtan nad, oh mõistlikud, et ükski nendest ise ei arvanud ennast selle vääriliseks!...” Ja sirutab meile oma käed ja meie langeme maha... ja hakkame nutma... ja mõistame kõik! Siis mõistame kõik! ... Ja kõik mõistavad... Ja Katerina Ivanovna... ka tema mõistab!... Issand, sinu riik tulgu!” (Fjodor Dostojevski, „Kuritöö ja karistus“)
Kes kutsuks enam joobnukesi, nõdrakesi, jõledaid, kes peseks puhtaks metsalise ja võtaks ta vastu? [Kui Ta kuskil on, siis on ta universumi ilmselt abjekteerinud ja kukerpallitab kuskil mõnusalt läbi tühjuse.] Paradoksaalsel kombel on kristluse mõju nõrgenemine ühelt poolt kaasa toonud süü mõiste tuhmumise, ent teisalt ka lootusetuse ja küünilisuse. Süü kadumine ei too kaasa sisemist süütust, vaid välise roojasuse.
Kristlus segas Kristeva sõnul roojasuse süütundega ning tekkis uus kategooria: patt. Abjekt ei ohusta subjekti enam väljastpoolt kui ebapuhtus, roojasus, jälkus, vaid piinab teda seestpoolt. Subjekt peab „otsima omaenda mõtetest ja sõnadest mitte enam oma roojasust, vaid oma süüd.“ (JJ lk 170) Lunastada saab aga ainult seda, kes tunneb süüd. Kui pole Lunastajat, pole ka pattu; ent kui pole patust, pole ka lunastust. [Ehkki Uku Masing väidab, et „see ortodoksne vaade, et inimesel on ikka veel pattu, et ta pärispatust on sündinud ja ikka veel sünnib, ei ole muud kui Kristuse jumaluse eitamine. Ta tuli ju Naatsaretist, kuskilt Setumaalt, mis sihukene prohvet siis ikka võis teha“. („Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt“)]
Kaasaegses lääne maailmas aga „võtab abjektsioon kristluse kriisi tõttu taas arhailisemaid vorme, mis on kultuuriliselt varasemad kui patt, ning omandab samasuguse staatuse, nagu tal oli Piiblis, või isegi nagu on roojasusel primitiivsetes ühiskondades. (JJ lk 34-35) Ning nagu Céline'i maailma, nii ka Vonneguti “maailma kohal rippuv kohtumõistmise nähtamatu mõõk on ähvardavam kui keskaegse karnevali ja selle lõpuks ju ikkagi usklike mantlipärijate, kaasa arvatud Dostojevski, üsnagi salliv Jumal. Olematu Jumala nähtamatu mõõk – ei transtsendentsi ega Inimest, ei ühtegi suurt algustähte, ainult koht... „Aset saab olema leidnud ainult ase“ [Rien n'aura eu lieu que le lieu] (Mallarmé) – Mõõk, mis pole võib-olla isegi mitte instants, vaid distants: ideaal ja ülimina, eemaletõmbumine, mis kutsuvad esile õuduse ja samal ajal hoiavad meid sellest eemale, mis haaravad meid hirmust ja teevad sellesama hirmu läbi keelest sule – pageva, torkava –, pitsi, salto, naerupahvaku ja surmanoodi.“ (JJ lk 197-198)
Ei transtsendentsi ega Inimest, ei ühtegi suurt algustähte. On masinad, ja isegi kui üks maalimismasin maalib oma vankumatuid valgusvööte ja neist rahvale kõneleb, isegi kui üks kirjutamismasin kirjutab, et ta selle maalimis-ja-kõnelemismasina kõne mõjul uuesti sündis ja hakkas tunnetama pühadust, ehkki kirjutav masin on rõhutatult selle vastu, et me kujutleks inimesi masinatena, ei suuda see kirjutav masin minu meelest seda ise uskuda. Võib-olla on ta liiga palju näinud kõnniteedel jalaga põtkavaid süfiliitikutest vanamehi, kelle juhtmed on läbinäritud ja lülitid kinni või lahti paagatanud, või liiga palju kummianumaid, kelles keemilised reaktsioonid üle keevad. Kirjutav masin võib kirjutada et Romeo ja Julia on püha, ja muusika (TE lk 15). Aga sedagi kirjutab tegelikult ju Philboyd Studge, kes on lihtsalt programmeeritud seda kirjutama (TE lk 13) ja on ise kergelt abjektne tüüp. „Vankumatu valgusvööt“ kõlab lõppeks pigem naeruväärselt, naer ja pila tõukavad sellegi eemale. Abjektsioon paneb pea pööritama, lööb üle pea kokku. Ja lõpuks ei jää enam üle eriti muud, kui „kaduda ära“, kukerpallitada tühjusse ja pärlmutterraamiga luuki parem mitte vaadata. Sealt võib näha paralleelmaailma, aga mis siis, kui sealtki paistab – või peegeldub – abjekt? Tjah. Võib-olla õnnestus Vonnegutil endal puhastuda, loopida praht oma peast välja süsteemist välja, kõnniteele. Aga nüüd sain mina mustaks ja pean oma abjektsiooni omakorda sublimeerima selles essees. Vabandan tagantjärele lugeja ees.
TE - Kurt Vonnegut, "Tšempionide eine", Eesti Raamat 1978
JJ - Julia Kristeva, "Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist", Tänapäev 2006
KP - Julia Kristeva, "Kirjanduse poliitika"
[Lisa:
Jaah? Mida sa näed sealt... LUUGIST?
via RecyclArt]

No comments:

Post a Comment